Hadith Representative
Nabi tidak tahu apa yang terjadi dengan Aisyah pada peristiwa fitnah bohong, sampai turun ayat membelanya
Imam Bukhari : 4381حَدَّثَنَا يَحْيَى بْنُ بُكَيْرٍ حَدَّثَنَا اللَّيْثُ عَنْ يُونُسَ عَنْ ابْنِ شِهَابٍ قَالَ أَخْبَرَنِي عُرْوَةُ بْنُ الزُّبَيْرِ وَسَعِيدُ بْنُ الْمُسَيَّبِ وَعَلْقَمَةُ بْنُ وَقَّاصٍ وَعُبَيْدُ اللَّهِ بْنُ عَبْدِ اللَّهِ بْنِ عُتْبَةَ بْنِ مَسْعُودٍ عَنْ حَدِيثِ عَائِشَةَ رَضِيَ اللَّهُ عَنْهَا زَوْجِ النَّبِيِّ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ حِينَ قَالَ لَهَا أَهْلُ الْإِفْكِ مَا قَالُوا فَبَرَّأَهَا اللَّهُ مِمَّا قَالُوا وَكُلٌّ حَدَّثَنِي طَائِفَةً مِنْ الْحَدِيثِ وَبَعْضُ حَدِيثِهِمْ يُصَدِّقُ بَعْضًا وَإِنْ كَانَ بَعْضُهُمْ أَوْعَى لَهُ مِنْ بَعْضٍ الَّذِي حَدَّثَنِي عُرْوَةُ عَنْ عَائِشَةَ رَضِيَ اللَّهُ عَنْهَا أَنَّ عَائِشَةَ رَضِيَ اللَّهُ عَنْهَا زَوْجَ النَّبِيِّ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ قَالَتْكَانَ رَسُولُ اللَّهِ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ إِذَا أَرَادَ أَنْ يَخْرُجَ أَقْرَعَ بَيْنَ أَزْوَاجِهِ فَأَيَّتُهُنَّ خَرَجَ سَهْمُهَا خَرَجَ بِهَا رَسُولُ اللَّهِ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ مَعَهُ قَالَتْ عَائِشَةُ فَأَقْرَعَ بَيْنَنَا فِي غَزْوَةٍ غَزَاهَا فَخَرَجَ سَهْمِي فَخَرَجْتُ مَعَ رَسُولِ اللَّهِ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ بَعْدَمَا نَزَلَ الْحِجَابُ فَأَنَا أُحْمَلُ فِي هَوْدَجِي وَأُنْزَلُ فِيهِ فَسِرْنَا حَتَّى إِذَا فَرَغَ رَسُولُ اللَّهِ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ مِنْ غَزْوَتِهِ تِلْكَ وَقَفَلَ وَدَنَوْنَا مِنْ الْمَدِينَةِ قَافِلِينَ آذَنَ لَيْلَةً بِالرَّحِيلِ فَقُمْتُ حِينَ آذَنُوا بِالرَّحِيلِ فَمَشَيْتُ حَتَّى جَاوَزْتُ الْجَيْشَ فَلَمَّا قَضَيْتُ شَأْنِي أَقْبَلْتُ إِلَى رَحْلِي فَإِذَا عِقْدٌ لِي مِنْ جَزْعِ ظَفَارِ قَدْ انْقَطَعَ فَالْتَمَسْتُ عِقْدِي وَحَبَسَنِي ابْتِغَاؤُهُ وَأَقْبَلَ الرَّهْطُ الَّذِينَ كَانُوا يَرْحَلُونَ لِي فَاحْتَمَلُوا هَوْدَجِي فَرَحَلُوهُ عَلَى بَعِيرِي الَّذِي كُنْتُ رَكِبْتُ وَهُمْ يَحْسِبُونَ أَنِّي فِيهِ وَكَانَ النِّسَاءُ إِذْ ذَاكَ خِفَافًا لَمْ يُثْقِلْهُنَّ اللَّحْمُ إِنَّمَا تَأْكُلُ الْعُلْقَةَ مِنْ الطَّعَامِ فَلَمْ يَسْتَنْكِرْ الْقَوْمُ خِفَّةَ الْهَوْدَجِ حِينَ رَفَعُوهُ وَكُنْتُ جَارِيَةً حَدِيثَةَ السِّنِّ فَبَعَثُوا الْجَمَلَ وَسَارُوا فَوَجَدْتُ عِقْدِي بَعْدَمَا اسْتَمَرَّ الْجَيْشُ فَجِئْتُ مَنَازِلَهُمْ وَلَيْسَ بِهَا دَاعٍ وَلَا مُجِيبٌ فَأَمَمْتُ مَنْزِلِي الَّذِي كُنْتُ بِهِ وَظَنَنْتُ أَنَّهُمْ سَيَفْقِدُونِي فَيَرْجِعُونَ إِلَيَّ فَبَيْنَا أَنَا جَالِسَةٌ فِي مَنْزِلِي غَلَبَتْنِي عَيْنِي فَنِمْتُ وَكَانَ صَفْوَانُ بْنُ الْمُعَطَّلِ السُّلَمِيُّ ثُمَّ الذَّكْوَانِيُّ مِنْ وَرَاءِ الْجَيْشِ فَأَدْلَجَ فَأَصْبَحَ عِنْدَ مَنْزِلِي فَرَأَى سَوَادَ إِنْسَانٍ نَائِمٍ فَأَتَانِي فَعَرَفَنِي حِينَ رَآنِي وَكَانَ رَآنِي قَبْلَ الْحِجَابِ فَاسْتَيْقَظْتُ بِاسْتِرْجَاعِهِ حِينَ عَرَفَنِي فَخَمَّرْتُ وَجْهِي بِجِلْبَابِي وَ وَاللَّهِ مَا كَلَّمَنِي كَلِمَةً وَلَا سَمِعْتُ مِنْهُ كَلِمَةً غَيْرَ اسْتِرْجَاعِهِ حَتَّى أَنَاخَ رَاحِلَتَهُ فَوَطِئَ عَلَى يَدَيْهَا فَرَكِبْتُهَا فَانْطَلَقَ يَقُودُ بِي الرَّاحِلَةَ حَتَّى أَتَيْنَا الْجَيْشَ بَعْدَمَا نَزَلُوا مُوغِرِينَ فِي نَحْرِ الظَّهِيرَةِ فَهَلَكَ مَنْ هَلَكَ وَكَانَ الَّذِي تَوَلَّى الْإِفْكَ عَبْدَ اللَّهِ بْنَ أُبَيٍّ ابْنَ سَلُولَ فَقَدِمْنَا الْمَدِينَةَ فَاشْتَكَيْتُ حِينَ قَدِمْتُ شَهْرًا وَالنَّاسُ يُفِيضُونَ فِي قَوْلِ أَصْحَابِ الْإِفْكِ لَا أَشْعُرُ بِشَيْءٍ مِنْ ذَلِكَ وَهُوَ يَرِيبُنِي فِي وَجَعِي أَنِّي لَا أَعْرِفُ مِنْ رَسُولِ اللَّهِ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ اللَّطَفَ الَّذِي كُنْتُ أَرَى مِنْهُ حِينَ أَشْتَكِي إِنَّمَا يَدْخُلُ عَلَيَّ رَسُولُ اللَّهِ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ فَيُسَلِّمُ ثُمَّ يَقُولُ كَيْفَ تِيكُمْ ثُمَّ يَنْصَرِفُ فَذَاكَ الَّذِي يَرِيبُنِي وَلَا أَشْعُرُ بِالشَّرِّ حَتَّى خَرَجْتُ بَعْدَمَا نَقَهْتُ فَخَرَجَتْ مَعِي أُمُّ مِسْطَحٍ قِبَلَ الْمَنَاصِعِ وَهُوَ مُتَبَرَّزُنَا وَكُنَّا لَا نَخْرُجُ إِلَّا لَيْلًا إِلَى لَيْلٍ وَذَلِكَ قَبْلَ أَنْ نَتَّخِذَ الْكُنُفَ قَرِيبًا مِنْ بُيُوتِنَا وَأَمْرُنَا أَمْرُ الْعَرَبِ الْأُوَلِ فِي التَّبَرُّزِ قِبَلَ الْغَائِطِ فَكُنَّا نَتَأَذَّى بِالْكُنُفِ أَنْ نَتَّخِذَهَا عِنْدَ بُيُوتِنَا فَانْطَلَقْتُ أَنَا وَأُمُّ مِسْطَحٍ وَهِيَ ابْنَةُ أَبِي رُهْمِ بْنِ عَبْدِ مَنَافٍ وَأُمُّهَا بِنْتُ صَخْرِ بْنِ عَامِرٍ خَالَةُ أَبِي بَكْرٍ الصِّدِّيقِ وَابْنُهَا مِسْطَحُ بْنُ أُثَاثَةَ فَأَقْبَلْتُ أَنَا وَأُمُّ مِسْطَحٍ قِبَلَ بَيْتِي وَقَدْ فَرَغْنَا مِنْ شَأْنِنَا فَعَثَرَتْ أُمُّ مِسْطَحٍ فِي مِرْطِهَا فَقَالَتْ تَعِسَ مِسْطَحٌ فَقُلْتُ لَهَا بِئْسَ مَا قُلْتِ أَتَسُبِّينَ رَجُلًا شَهِدَ بَدْرًا قَالَتْ أَيْ هَنْتَاهْ أَوَلَمْ تَسْمَعِي مَا قَالَ قَالَتْ قُلْتُ وَمَا قَالَ فَأَخْبَرَتْنِي بِقَوْلِ أَهْلِ الْإِفْكِ فَازْدَدْتُ مَرَضًا عَلَى مَرَضِي فَلَمَّا رَجَعْتُ إِلَى بَيْتِي وَدَخَلَ عَلَيَّ رَسُولُ اللَّهِ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ تَعْنِي سَلَّمَ ثُمَّ قَالَ كَيْفَ تِيكُمْ فَقُلْتُ أَتَأْذَنُ لِي أَنْ آتِيَ أَبَوَيَّ قَالَتْ وَأَنَا حِينَئِذٍ أُرِيدُ أَنْ أَسْتَيْقِنَ الْخَبَرَ مِنْ قِبَلِهِمَا قَالَتْ فَأَذِنَ لِي رَسُولُ اللَّهِ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ فَجِئْتُ أَبَوَيَّ فَقُلْتُ لِأُمِّي يَا أُمَّتَاهْ مَا يَتَحَدَّثُ النَّاسُ قَالَتْ يَا بُنَيَّةُ هَوِّنِي عَلَيْكِ فَوَاللَّهِ لَقَلَّمَا كَانَتْ امْرَأَةٌ قَطُّ وَضِيئَةٌ عِنْدَ رَجُلٍ يُحِبُّهَا وَلَهَا ضَرَائِرُ إِلَّا كَثَّرْنَ عَلَيْهَا قَالَتْ فَقُلْتُ سُبْحَانَ اللَّهِ أَوَلَقَدْ تَحَدَّثَ النَّاسُ بِهَذَا قَالَتْ فَبَكَيْتُ تِلْكَ اللَّيْلَةَ حَتَّى أَصْبَحْتُ لَا يَرْقَأُ لِي دَمْعٌ وَلَا أَكْتَحِلُ بِنَوْمٍ حَتَّى أَصْبَحْتُ أَبْكِي فَدَعَا رَسُولُ اللَّهِ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ عَلِيَّ بْنَ أَبِي طَالِبٍ وَأُسَامَةَ بْنَ زَيْدٍ رَضِيَ اللَّهُ عَنْهُمَا حِينَ اسْتَلْبَثَ الْوَحْيُ يَسْتَأْمِرُهُمَا فِي فِرَاقِ أَهْلِهِ قَالَتْ فَأَمَّا أُسَامَةُ بْنُ زَيْدٍ فَأَشَارَ عَلَى رَسُولِ اللَّهِ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ بِالَّذِي يَعْلَمُ مِنْ بَرَاءَةِ أَهْلِهِ وَبِالَّذِي يَعْلَمُ لَهُمْ فِي نَفْسِهِ مِنْ الْوُدِّ فَقَالَ يَا رَسُولَ اللَّهِ أَهْلَكَ وَلَا نَعْلَمُ إِلَّا خَيْرًا وَأَمَّا عَلِيُّ بْنُ أَبِي طَالِبٍ فَقَالَ يَا رَسُولَ اللَّهِ لَمْ يُضَيِّقْ اللَّهُ عَلَيْكَ وَالنِّسَاءُ سِوَاهَا كَثِيرٌ وَإِنْ تَسْأَلْ الْجَارِيَةَ تَصْدُقْكَ قَالَتْ فَدَعَا رَسُولُ اللَّهِ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ بَرِيرَةَ فَقَالَ أَيْ بَرِيرَةُ هَلْ رَأَيْتِ مِنْ شَيْءٍ يَرِيبُكِ قَالَتْ بَرِيرَةُ لَا وَالَّذِي بَعَثَكَ بِالْحَقِّ إِنْ رَأَيْتُ عَلَيْهَا أَمْرًا أَغْمِصُهُ عَلَيْهَا أَكْثَرَ مِنْ أَنَّهَا جَارِيَةٌ حَدِيثَةُ السِّنِّ تَنَامُ عَنْ عَجِينِ أَهْلِهَا فَتَأْتِي الدَّاجِنُ فَتَأْكُلُهُ فَقَامَ رَسُولُ اللَّهِ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ فَاسْتَعْذَرَ يَوْمَئِذٍ مِنْ عَبْدِ اللَّهِ بْنِ أُبَيٍّ ابْنِ سَلُولَ قَالَتْ فَقَالَ رَسُولُ اللَّهِ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ وَهُوَ عَلَى الْمِنْبَرِ يَا مَعْشَرَ الْمُسْلِمِينَ مَنْ يَعْذِرُنِي مِنْ رَجُلٍ قَدْ بَلَغَنِي أَذَاهُ فِي أَهْلِ بَيْتِي فَوَاللَّهِ مَا عَلِمْتُ عَلَى أَهْلِي إِلَّا خَيْرًا وَلَقَدْ ذَكَرُوا رَجُلًا مَا عَلِمْتُ عَلَيْهِ إِلَّا خَيْرًا وَمَا كَانَ يَدْخُلُ عَلَى أَهْلِي إِلَّا مَعِي فَقَامَ سَعْدُ بْنُ مُعَاذٍ الْأَنْصَارِيُّ فَقَالَ يَا رَسُولَ اللَّهِ أَنَا أَعْذِرُكَ مِنْهُ إِنْ كَانَ مِنْ الْأَوْسِ ضَرَبْتُ عُنُقَهُ وَإِنْ كَانَ مِنْ إِخْوَانِنَا مِنْ الْخَزْرَجِ أَمَرْتَنَا فَفَعَلْنَا أَمْرَكَ قَالَتْ فَقَامَ سَعْدُ بْنُ عُبَادَةَ وَهُوَ سَيِّدُ الْخَزْرَجِ وَكَانَ قَبْلَ ذَلِكَ رَجُلًا صَالِحًا وَلَكِنْ احْتَمَلَتْهُ الْحَمِيَّةُ فَقَالَ لِسَعْدٍ كَذَبْتَ لَعَمْرُ اللَّهِ لَا تَقْتُلُهُ وَلَا تَقْدِرُ عَلَى قَتْلِهِ فَقَامَ أُسَيْدُ بْنُ حُضَيْرٍ وَهُوَ ابْنُ عَمِّ سَعْدِ بْنِ مُعَاذٍ فَقَالَ لِسَعْدِ بْنِ عُبَادَةَ كَذَبْتَ لَعَمْرُ اللَّهِ لَنَقْتُلَنَّهُ فَإِنَّكَ مُنَافِقٌ تُجَادِلُ عَنْ الْمُنَافِقِينَ فَتَثَاوَرَ الْحَيَّانِ الْأَوْسُ وَالْخَزْرَجُ حَتَّى هَمُّوا أَنْ يَقْتَتِلُوا وَرَسُولُ اللَّهِ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ قَائِمٌ عَلَى الْمِنْبَرِ فَلَمْ يَزَلْ رَسُولُ اللَّهِ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ يُخَفِّضُهُمْ حَتَّى سَكَتُوا وَسَكَتَ قَالَتْ فَبَكَيْتُ يَوْمِي ذَلِكَ لَا يَرْقَأُ لِي دَمْعٌ وَلَا أَكْتَحِلُ بِنَوْمٍ قَالَتْ فَأَصْبَحَ أَبَوَايَ عِنْدِي وَقَدْ بَكَيْتُ لَيْلَتَيْنِ وَيَوْمًا لَا أَكْتَحِلُ بِنَوْمٍ وَلَا يَرْقَأُ لِي دَمْعٌ يَظُنَّانِ أَنَّ الْبُكَاءَ فَالِقٌ كَبِدِي قَالَتْ فَبَيْنَمَا هُمَا جَالِسَانِ عِنْدِي وَأَنَا أَبْكِي فَاسْتَأْذَنَتْ عَلَيَّ امْرَأَةٌ مِنْ الْأَنْصَارِ فَأَذِنْتُ لَهَا فَجَلَسَتْ تَبْكِي مَعِي قَالَتْ فَبَيْنَا نَحْنُ عَلَى ذَلِكَ دَخَلَ عَلَيْنَا رَسُولُ اللَّهِ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ فَسَلَّمَ ثُمَّ جَلَسَ قَالَتْ وَلَمْ يَجْلِسْ عِنْدِي مُنْذُ قِيلَ مَا قِيلَ قَبْلَهَا وَقَدْ لَبِثَ شَهْرًا لَا يُوحَى إِلَيْهِ فِي شَأْنِي قَالَتْ فَتَشَهَّدَ رَسُولُ اللَّهِ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ حِينَ جَلَسَ ثُمَّ قَالَ أَمَّا بَعْدُ يَا عَائِشَةُ فَإِنَّهُ قَدْ بَلَغَنِي عَنْكِ كَذَا وَكَذَا فَإِنْ كُنْتِ بَرِيئَةً فَسَيُبَرِّئُكِ اللَّهُ وَإِنْ كُنْتِ أَلْمَمْتِ بِذَنْبٍ فَاسْتَغْفِرِي اللَّهَ وَتُوبِي إِلَيْهِ فَإِنَّ الْعَبْدَ إِذَا اعْتَرَفَ بِذَنْبِهِ ثُمَّ تَابَ إِلَى اللَّهِ تَابَ اللَّهُ عَلَيْهِ قَالَتْ فَلَمَّا قَضَى رَسُولُ اللَّهِ صَلَّى اللَّهُ عَلَيْهِ وَسَلَّمَ مَقَالَتَهُ قَلَصَ دَمْعِي حَتَّى مَا أُحِسُّ مِن
Yahya bin Bukair jutustas meile Al-Laith jutustas meile Yunusest Ibn Shihabilt, kes ütles: Urwah bin Az-Zubair, Sa'id bin Al-Musayyab, Al-Qamah bin Waqqas ja Ubaidullah bin Abdullah bin Utbah bin Mas'ud jutustasid mulle Prohveti (rahu ja Allahi õnnistused olgu temaga) naisest Aishast, kui inimesed, kes teda laimasid, levitasid tema kohta kuulujutte kõigega, mida nad ütlesid, tegi Allah selgeks, et ta oli sellest süüdistusest vaba. Rühm inimesi jutustas mulle gruppides, mõned neist võtsid juhtunu teiste omaks, nii et lugu tundus tugev, kuni ma õppisin igaühe sõnad meelde ja mõned lood kinnitasid teisi. Urwah jutustas mulle Prohveti (rahu ja Allahi õnnistus olgu temaga) naise Aisha loosi, kes ütles: kui Allahi Sõnumitooja (rahu ja Allahi õnnistus olgu temaga) tahtis reisida, siis ta loosis oma naiste vahel. Kes loosis, see läks koos Allahi Sõnumitoojaga (rahu ja Allahi õnnistus olgu temaga). Aisha ütles: "Siis loosis ta meie vahel lahingus ja minu nool loositi, nii et ma läksin koos Allahi Sõnumitoojaga (rahu ja Allahi õnnistus olgu temaga). See juhtus pärast seda, kui hidžaabi kohta käiv salm ilmutati. Siis viidi mind oma kohvris kaasa. Teekonna keskel olin ma all, kuni Allahi Sõnumitooja (rahu ja Allahi õnnistus olgu temaga) oli lahingu lõpetanud ja Mediinasse naasnud. Ühel õhtul olin ma moslemite grupiga. Kui nad magama jäid, tõusin üles ja kõndisin, kuni olin neist eespool. Pärast oma asjade lõpetamist liitusin uuesti moslemite grupiga. Kui ma oma rinda katsusin, selgus, et mu kaelakee, mis oli pärit Dhafarist Jeemenist, oli katki." Niisiis läksin tagasi ja otsisin oma kaelakeed, aga otsimine tegi mind hiljaks. Ja grupp inimesi, kes mu kotti kandsid, asusid teele, pannes mu koti mu kaameli selga, millega ma varem ratsutasin. Nad arvasid, et ma juba seal sees olen.“ Aisha ütles: „Sel ajal olid tema naised kõhnad ja kerged, sest nad ei söönud kunagi liha. Siiski sõid nad ainult kerget toitu. Seega ei osanud keegi koti raskust kahtlustada, kui nad kõndisid ja seda tõstsid. Pealegi olin ma sel ajal veel väike. Lõpuks võtsid nad oma kaamelid ja kõndisid – jätkasid teekonda –. Leidsin oma kaelakee, kui armee oli möödunud. Nii et kui ma nende kohale jõudsin, ei hüüdnud ega vastanud keegi. Siis naasin oma kohale, mille olin algselt teinud. Lootsin, et keegi – moslemiarmeest – leiab mu üles ja tuleb mulle järele. Kui ma oma kohale istusin, tundsin end unisena ja jäin magama. Samal ajal kui Safwan bin Mu'atthal Assalami ja Dhakwani rahvas jäid armee taha – kontrollides, kas keegi on maha jäänud –. Nad kõndisid varahommikul ja jõudsid minu kohale. Safwan bin Al Mu'atthal Assalami nägi kedagi veel magamas, nii et ta tuli minu juurde ja tundis mu ära, kui mind nägi. Sest ta oli mind varem näinud, kuna hidžaabi kandmine oli kohustuslik. Ärkasin kohe üles ja kuulsin teda ütlemas 'istirja' - ütlemas 'inna lillahi wa inna ilaihi raji'un' - kui ta mind ära tundis. Kattsin kohe oma näo hidžabiga. Allahi nimel, ta ei öelnud sõnagi ja ma ei kuulnud ühtegi sõna peale tema 'istirja'. Lõpuks lasi ta oma kaameli alla ja ma istusin selle selga. Siis läks ta ja juhtis kaameli - millel ma ratsutasin -, kuni meil õnnestus moslemite armeele järele jõuda pärast seda, kui nad olid Azhzhariah rannal puhanud. Häda sellele, kes minu asju kahtlustas. Sel ajal oli see, kes selle klatši kõige enam sepitses, Abdullah bin Ubay bin Salul. Lõpuks jõudsin Mediinasse. Pärast meie saabumist jäin ma ootamatult peaaegu kuuks ajaks haigeks, samal ajal kui inimesed rääkisid pidevalt süüdistustest – mis olid suunatud minu vastu –, kuigi mul polnud vähimatki soovi seda teha. Seega kahtles ta isegi mu haiguses. Ma ei tundnud enam Allahi Sõnumitooja (rahu olgu temaga) õrnust, mida olin temalt varem näinud. Kui ma olin haige, tuli Allahi Sõnumitooja (Jumal õnnistagu ja andku talle rahu) sisse ja tervitas mind, küsides: "Aga sina?" Justkui kahtles ta sel hetkel minus, samas kui ma ei tundnud, et oleksin midagi halba teinud. Kui tundsin, et hakkan paranema, läksin Umm Misthah'ga suletud kohta roojama, me ei läinud välja kunagi, välja muidu kui öösel, kuni jälle öö saabus. Suletud koht tehti meie majade lähedale. Meie asjad on nagu araablaste eelkäijatel, me tegime kodus suletud koha roojamiseks. Siis naasime mina ja Umm Misthah – ta on tema tütar Abi Ruhmi bin Al Muthallib bin Abdi Manaf ja tema ema on tema tütar Shakhri bin Amir, tema tädi Abu Bakr ash Sidiq ja tema poeg on Misthah bin Utsabah bin Abbad bin Al Muthallib – minu majja pärast meie asjaajamise lõpetamist. Sel ajal libastus Umm Misthah, sest ta astus oma riietele peale või jäi nendesse kinni. Sel ajal ütles ta: "Häda Misthahile!" Ma küsisin temalt: "Kui inetuid sa oled öelnud, sa kritiseerid inimesi, kes osalesid Badri lahingus." Ta ütles: "Jah, kas sa ei kuulnud, mida ta ütles?" Ma ütlesin: "Mida ta ütles?" Siis rääkis ta mulle nende sõnad, kes mind süüdistasid. Sel ajal jäin ma veelgi haigemaks ja kui ma koju tagasi jõudsin, kohtus minuga Rasulullah sallaallahu 'alaihi wa sallam ja tervitas mind. Siis ta küsis: "Kuidas sul läheb?" Ma ütlesin: "Kuidas sul läheb?" „Kas lubate mul oma vanemaid külastada?“ küsis ta. „Sel ajal tahtsin ma mõlemalt uudist kinnitada. Lõpuks lubas Allahi Sõnumitooja (rahu ja õnnistus olgu temaga) mul seda teha. Siis läksin vanemate juurde ja küsisin emalt: „Oh, mu ema, millest inimesed räägivad?“ vastas ta. „Oh, mu poeg, olgu su asjad lihtsad, jumala pärast! Pole olemas naist, kes oleks selgelt koos mehega, kes teda armastaks, kui mehel on teine naine, välja arvatud juhul, kui nad suurendavad süüdistusi naise vastu.“ Ta ütles: „Au olgu Jumalale, kas inimesed räägivad sellest?“ ütles ta. „Ka mina nutsin sel ööl, kuni järgmise hommikuni ei saanud mu pisarad enam voolata, sest need olid kõik kadunud ja ma ei liigutanud magades. Hommikul nutsin edasi. Ja sel ajal kutsus Allahi Sõnumitooja (Jumal õnnistagu ja andku talle rahu) Ali bin Abi Talibi ja Usamah bin Zaidi, et nad peaksid nõu pidama oma naise lahutamise osas, kuni ilmutus pole avaldatud.“ Aisha ütles: „Mis puutub Usamah bin Zaidi, siis ta andis Allahi Sõnumitoojale (rahu ja Allahi õnnistused olgu temaga) nõu, mida ta teadis, nimelt oma naise kaugust sellest teost ja seda, mida ta teadis naise armastuse olemusest tema vastu. Usamah ütles: „Oo, Allahi Sõnumitooja! Nad on teie naised, me ei tea midagi muud kui headust.“ Ali bin Abi Talibi kohta ütles ta: „Kõigeväeline Allah ei anna teile raskusi ja peale tema on palju teisi naisi. Ja tõepoolest, kui te küsite oma orjalt, on ta kindlasti tõene.“ Aisha ütles: „Siis kutsus Allahi Sõnumitooja (rahu ja Allahi õnnistused olgu temaga) Barirahi ja küsis: „Oo, Barirah! Kas sa näed midagi, mis paneb sind Aisha suhtes kahtlema?“ Barirah ütles: „Selle nimel, kes sind tõega saatis, kui ma näen temas midagi valesti, siis ainult siis, kui ta oli veel noor, kui ta jäi magama, oodates taigna sõtkumist oma peres, siis tuli taltsas loom ja sõi ta ära.“ Seejärel tõusis Allahi Sõnumitooja (rahu ja Allahi õnnistus olgu temaga) püsti ja palus mehelt nimega Abdullah bin Ubay bin Salul argumenti. Kui Allahi Sõnumitooja (rahu ja Allahi õnnistus olgu temaga) kantslis oli, ütles Allahi Sõnumitooja (rahu ja Allahi õnnistus olgu temaga): „Oo, kõik moslemid, kes annaks mulle argumenti mehelt, kes on mu perele kahju teinud? Allahi nimel, ma ei tea oma perekonnast midagi peale headuse. Nad on mulle rääkinud mehest, kellest ma ei tea midagi peale headuse. Ja keegi pole mu naist kohanud, välja arvatud see, et ta on minuga.“ Sa’ad bin Mu’adh Al Ansari ütles: „Oo, Allahi Sõnumitooja! Ma aitan teid. Olgu, kui see, kes seda juttu levitab, on Banu Ausist, siis ma raiun tal kaela maha, aga kui see on meie vendadelt Banu Khazrajist, siis palun käsi meil teie käsku täita.“ Koheselt andis Sa’ad bin Ubadah – ta oli Banu Khazraj juht – õigemeelne mees. Siiski oli tal endiselt fanaatiline hoiak - ta ütles Sa'ad bin Mu'adile: "Allahi nimel, sa ei saa teda tappa ja sa ei saa teda tappa." Siis tõusis Usaid bin Hudlair püsti ja ta oli Sa'ad bin Mu'adzi vennapoeg, kes ütles Sa'ad bin Ubadahile: "Sa valetad, me tapame ta, sest sa oled silmakirjatseja, kes vaidleb silmakirjatsejatega." Olukord muutus austrite ja khazraji vahel üha tulisemaks, kuni nad tahtsid teineteist tappa, samal ajal kui Allahi Sõnumitooja (Jumal õnnistagu ja andku talle rahu) seisis ikka veel kantslis. Siis rahustas Allahi Sõnumitooja (rahu ja õnnistused olgu temaga) neid maha, kuni nad vaikisid ja ka tema vaikis. Sel päeval nutsin ma, kuni pisarad otsa said, ja ma ei kandnud magades silmapliiatsit. Järgmisel ööl nutsin ma ikka veel silmad peast ja ma ei kandnud magades silmapliiatsit. Mõlemad mu vanemad arvasid, et mu nutmine kahjustab mu südant. Aisha tegutses: "Siis istusid nad mõlemad mu kõrvale, samal ajal kui ma jätkasin nutmist." Sel ajal oli üks ansari naine, kes palus minult luba mind näha ja ma lubasin tal seda teha. Ta istus maha ja nuttis koos minuga. Kui me olime sellises seisundis, tuli meie juurde Allahi Sõnumitooja (rahu ja õnnistus olgu temaga), tervitas meid ja istus maha. Ta ütles: "Ta pole kuu aega minuga istunud, kuna talle ei ole minu asjade kohta ilmutust ilmutatud." Ta ütles: "Allahi Sõnumitooja (rahu ja õnnistus olgu temaga) tunnistas samuti ning tervitas meid istudes. Ta ütles: "Siis, oo Aisha, see ja see uudis on minuni jõudnud. Kui sa oled sellest pääsenud, kuna sa seda ei teinud, siis hoidku Kõigeväeline Allah sind sellest eemal. Aga kui sa selle patu teed, siis otsi Allahilt andestust ja paranda meelt Tema ees." „Sulase puhul, kes tunnistab oma pattu ja kahetseb, võtab Allah vastu tema kahetsuse.“ Aisha ütles: „Kui Allahi Sõnumitooja (rahu ja Allahi õnnistus olgu temaga) lõpetas rääkimise, voolasid mu pisarad aina rohkem ja rohkem, kuni ma ei tundnud enam pisaraid.“ Ma ütlesin oma isale: „Vasta, mida Allahi Sõnumitooja (rahu ja Allahi õnnistus olgu temaga) minu kohta ütles.“ Mu isa ütles: „Ma ei tea, Allahi nimel, ma ei räägi Allahi Sõnumitoojaga (rahu ja Allahi õnnistus olgu temaga)“. Siis ma ütlesin oma emale: „Vasta, mida Allahi Sõnumitooja (rahu ja Allahi õnnistus olgu temaga) minu kohta ütles!“ Mu ema ütles: „Allahi nimel, ma ei tea, mida öelda Allahi Sõnumitoojale (rahu ja Allahi õnnistused olgu temaga).“ Aisha ütles; Ma ütlesin: „Ma olen noor tüdruk, ma ei loe Koraani palju. Allahi nimel, ma tean, et sa oled seda kuulnud, kuni sa tunned end kindlalt ja usud sellesse. Kui ma ütlen sulle, et ma olen sellest teost kaugel ja Kõigeväeline Allah teab, et ma olen sellest teost kaugel, siis teie ka ei usuks. Kui ma sulle midagi üles tunnistan, kuigi Kõigeväeline Allah teab, et ma olen sellest teost kaugel, siis te kindlasti usute mind. Allahi nimel, minu ja sinu vahel pole sõna peale selle, mida Abu Yusuf ütles: „Kannatlikkus on hea ja Allah on koht, kust otsida abi selle vastu, mida sa süüdistad.“ Aisha ütles: „Siis ma muutsin oma asendit ja heitsin voodisse.“ Ta ütles: „Allahi nimel, ma teadsin sel ajal, et ma olen sellest teost kaugel ja Allah Azzawajalla hoiab mind eemale, sest ma olin sellest teost kaugel. Aga Allahi nimel, ma ei arvanud, et ilmutus...“ ...tuleks minu asja juurde. Ja tõepoolest, ma tundsin, et minu asi tundus tühisem kui see, et Allah Azza wa jalla rääkis minuga ilmutusega, mida ette loeti. Siiski lootsin ma vaid, et Allahi Sõnumitooja (sallallaahu 'alaihi wa sallam) unenäos näidatakse, et Allah Azzawajalla hoidis mind sellest teost eemale. Aisha ütles: „Allahi nimel, Allahi Sõnumitooja (sallallaahu 'alaihi wa sallam) ei lahkunud oma kogudusest ja keegi majarahvast ei lahkunud enne, kui Allah Azzawajalla saatis oma Prohvetile ilmutuse. Seega tema seisund muutus, nagu tavaliselt juhtub, kui ilmutus alla tuleb, tema higi voolas edasi, kuigi oli talv. See oli talle saadetud sõna tõsiduse tõttu.“ Aisha ütles: „Kui Allahi Sõnumitooja (sallallaahu 'alaihi wa sallam) sai head uudised, naeris ta ja esimene asi, mida ta ütles, oli: „Head uudised, oo Aisha! Kõigeväeline Allah hoidis sind sellest teost eemale.“ Siis ütles mu ema talle Mina: „Astuge tema vastu!“ Ma ütlesin: „Allahi nimel, ma ei astu tema vastu ja ma ei ülista kedagi peale Kõigeväelisema Allahi, Tema on see, kes on ilmutanud ilmutuse, mis selgitab minu distantsi. Kõigeväeline Allah on ilmutanud salmi, mis tähendab: Tõesti, need, kes toovad valesõnumit, on teie seast kuni kümne salmi ulatuses. Kõigeväeline Allah on ilmutanud mõned salmid, mis selgitavad minu distantsi sellest teost.“ Aisha ütles: „Abu Bakr andis Mistahile raha, sest too oli tema sugulane ja ta oli vaene mees. Ta ütles: „Allahi nimel, ma ei aita teda enam kunagi pärast seda, kui ta Aishat süüdistas.“ Seejärel ilmutas Kõigeväeline Allah ilmutuse, mis tähendab: Ja kas need, kes on – kuni Tema sõnani – ei soovi, et Allah teile andestaks? Abu Bakr ütles: „Allahi nimel, ma eelistan, et Allah mulle andestaks.“ Seejärel naasis ta nagu tavaliselt Mistahi aitama. Abu Bakr ütles: „Tõesti, ma ei lõpeta teda igaveseks aitamast.“ Aisha ütles: „Allahi Sõnumitooja (rahu ja Allahi õnnistus olgu temaga) küsis prohveti (rahu ja Allahi õnnistus olgu temaga) naiselt Zainab bint Jahshilt, mis minuga juhtus: „Mida sa tead, mida sa nägid või mis uudised sinuni on jõudnud?“ Ta vastas: „Oo, Allahi Sõnumitooja! „Ma kaitsen alati oma kuulmist ja nägemist ning ma ei tea midagi peale hea.“ Aisha ütles: „Tegelikult oli ta üks prohveti (rahu ja Allahi õnnistused olgu temaga) naistest, kes tundis end minust kõrgemana, ainult Allah kaitses teda „sik ap wara“ abil, kuigi tema õde Hamnah bint Jahshyn vihkas teda nii palju, et ta oli üks neist, kes levitas armetuid valeuudiseid.“